Kõik on korras, kuid jälle miski rikub kõik ära. Ma lihtsalt ei usalda teda, sest ta nuhib, nuhib ja veelkord nuhib. Muidugi ma ei räägi talle midagi kui ta nii käitub. Ma ei tea mis tal selle vastu on, et ma olen selline. Juba jälle tunnen seda tunnet kus tahaksin olla üksi omapäi ja omas toas, omas kodus. Kus võin tulla ja minna millal tahan ja ei pea kellegile aru andma koguaeg.
