Tihti tunnen ennast liiga üksikuna. Mul on sõpru palju kuid ikka olen üksik. Mõnikord ei taha keegi sind kunagi mõista ja tunned et kõik on rappa jooksnud. Pole kellelegi oma muresid kurta, ja kui on siis keegi ei mõista. Võibolla keegi ei tunnegi mind nii hästi kui mina ise ennast. Sellepärast nad ei mõistagi. Ma võin tihtipeale olla näiliselt õnnelik ja rõõmus, kuid ka kas tegelikult olen? Viskab vahel kõik see maailma elu üle. Mured, probleemid- miks neid vaja? Ei tahagi olla siin enam, tahaks hoopis kuskile üksikule saarele, et saaksin siit eemale. Ega kedagi ei huvitagi kuidas sul enesetunne on, nad lihtsalt vaatavad soost üle. Keegi ei panegi tähele sellest suures hallist massist, et ka sina oled olemas!. Kas ma üldse olen kunagi tundud, et minust hoolitakse? Äkki kardan juba seda et keegi üritab minust südamest hoolida? Või ma ise ei taha seda tundagi, et keegi minust hoolib, kuna kardan haiget saada?
Maailm on nii kahepalgeline, ütleb üht kuid mõtleb teist!. Kõik need ülbed pilgud ja need valelikud näod. Kas tõesti usaldaksingi enda muresid sellisele maailmale? Võibolla tõesti mitte, kuid olen seda teinud ja saanud mitmeid kordi lüüa. Hoiangi juba pikemat aega oma mured oma teada. Sest ega tegelikult kui aus olla kedagi ei huvitagi kellegi teise mured ju. Sest tihti inimesed lihtsalt lasevad jutu ühest kõrvast sisse teisest välja. Kuid juba see aitaks kui mured ära kuulatakse, seda on vast palju palutud.
