Mõistad

Mõistad

Raske on olla, raske teha
väsinud on see rammetud keha.
Teen ja tahan kõike mida oskan,
keegi ei taha üldsegi mõista.
Tahate parimat saada,

Püüan kuid vahel ei jõua valmis,
olen kui lind, kes lennata kartis.
Nii hea ja edukas polegi ma,
ei pea te võrdlema alati teistega.

Ärge nurisege mo kallal,
kui püüan saan hakkama.
Abi vajan, siis keegi ei aita,
küsimist pelgan, siis saan ka laita.

Tahate parimat- pole ideaalne.
Olengi teistest hoopiski kardinaalsem.

Tegin selle luuletuse eelmine aasta eesti keele tunniks kui koolis oli kõik nii raske ja kõik asjad kogunesid kokku. Väike vihje oli sellega ka õpetajale, et ta ei nokiks koguaeg mo kallal.

Tunded

Tunded on nagu müstilised pisikesed putukad, kes on sinu sees. Algul tärkab üks ainuke pisike tundeputukas sinu kehas ellu. Ajapikku tekib ka teine putukas ja neid tekib veel ja veel... Järsku sinule täiesti märkamatult neid on kogu sinu keha täis. Nad on ennast mugavalt sisse seadnud ja nad ei taha sinu kehast lahkuda. Kõik koos nad kasvavad suureks ja neile kasvavad ka tiivad. Ajapikku tunned, et sinu kehas lendavad ringi liblikad. Nemad ongi need müstilised pisikesed putukad, kes on nüüd juba suureks saanud. Mida rohkem sa enda tunnete eest hoolitsed, seda tugevamaks nad muutuvad. Nagu sina ei tohi nõrgaks muutuda ei tohi ka nemad sinus nõrgeneda. Nõrkuse hetkel võib tulla keegi, keegi kuriputukas. Tema tahab hävitada pisikesed.

Hoia ennast! (Ise)